Antistaatilised lisandid on funktsionaalsed abiained, mida kasutatakse polümeerides, pinnakatetes, tekstiilides ja plasttoodetes, et parandada staatilise elektri akumuleerumist materjali pinnal või sees. Tööstusstandarditel on nende toimivusele spetsiifilised nõuded, sealhulgas sellised näitajad nagu juhtivus, pinnatakistus, vastupidavus ja termiline stabiilsus. Üldjuhul peaksid antistaatilised lisandid säilitama stabiilsed antistaatilised omadused kogu materjali kasutusea jooksul, kuid ei mõjuta oluliselt alusmaterjali mehaanilist tugevust, läbipaistvust ega töödeldavust. Lisaks on erinevatel kasutusaladel spetsiifilised nõuded antistaatiliste ainete kontsentratsioonile ja hajutatavusele. Näiteks õhukesed kilematerjalid nõuavad pinnatakistust vahemikus 10^9 kuni 10^12 Ω, samas kui elektroonikakomponentide pakkematerjalid nõuavad veelgi rangemat juhtivuse kontrolli.
Seoses ohutuse ja keskkonnakaitsega näevad tööstusstandardid selgelt ette, et antistaatilised lisandid peavad vastama asjakohastele toksikoloogilistele ja keskkonnakaitsenõuetele. Näiteks kehtestavad Euroopa REACH-määrus ja USA EPA määrused ranged piirangud keemiliste lisandite raskmetallide jääkidele, biolagunduvusele ja lenduvate orgaaniliste ühendite heitkogustele. Seetõttu peavad tootjad antistaatiliste lisandite väljatöötamisel ja rakendamisel valima tooraine, mis vastab rahvusvahelistele ja kodumaistele keskkonnakaitsenõuetele ning tagama, et lõpptootest ei eralduks kasutamise käigus kahjulikke aineid, vältides sellega inimeste tervise ja keskkonna kahjustamist.
Kvaliteedikontroll ja testimismeetodid on samuti oluline osa antistaatiliste lisandite tööstusstandarditest. Standardid määravad tavaliselt kindlaks materjali proovide võtmise, eeltöötluse ja jõudluse testimise meetodid, nagu pinnatakistuse testimine, mahutakistuse testimine, termilise stabiilsuse testimine ja vananemise testimine. Need testid tagavad, et toode säilitab stabiilse antistaatilise toime erinevates temperatuuri- ja niiskuskeskkondades, pakkudes samal ajal klientidele usaldusväärseid tehnilisi näitajaid. Tootmisprotsessi käigus peaksid ettevõtted looma ka tervikliku testimissüsteemi, et jälgida partiide vahelisi jõudluse kõikumisi, tagades, et iga tootepartii vastab standardnõuetele.
