Antistaatiliste lisandite valmistamise meetodid sõltuvad peamiselt nende keemilisest struktuurist ja kasutusnõuetest. Madala molekulmassiga-mitteioonsete antistaatiliste ainete puhul on keemiline süntees tavaline meetod. See meetod hõlmab tavaliselt esterdamis-, eeterdamis- või polükondensatsioonireaktsioone, et viia hüdrofiilsed rühmad rasvalkoholide, rasvhapete või polüeetrite molekulaarsetesse ahelatesse, moodustades hügroskoopsete või juhtivate omadustega antistaatilisi molekule. Sünteesi ajal on vajalik reaktsiooni temperatuuri, katalüsaatori doseerimise ja reaktsiooniaja range kontroll, et tagada toote molekulmassi ja hüdrofiilsuse ühtlus, saavutades seeläbi stabiilsed antistaatilised omadused.
Suure{0}}molekulaarse-massiga või polümeersete antistaatiliste ainete puhul kasutatakse tavaliselt polümerisatsiooni või pookimise modifitseerimismeetodeid. Spetsiifilised meetodid hõlmavad vabade radikaalide polümerisatsiooni, tsükli -avamise polümerisatsiooni või kopolümerisatsioonireaktsioone, hüdrofiilsete või juhtivate monomeeride pookimist polümeeri põhiahelasse. Need meetodid võivad märkimisväärselt parandada antistaatiliste ainete termilist stabiilsust ja migratsioonikindlust, võimaldades neil säilitada pikaajalise -tõhusa antistaatilise toime isegi kõrgel-temperatuuri töötlemise tingimustes. Valmistamise ajal on reaktsioonitingimuste, monomeeride vahekordade ja polümerisatsiooniastme kontrollimine toote toimivuse tagamiseks ülioluline.
