Juhtivad polümeerid on materjalide klass, millel on nii polümeersed omadused kui ka elektrijuhtivus. Nende peamised tehnilised parameetrid hõlmavad tavaliselt elektrijuhtivust, riba struktuuri ja kandja tüüpi. Elektrijuhtivus on elektrijuhtivuse hindamise põhinäitaja, mida mõõdetakse üldiselt Siemensi ühikutes sentimeetri kohta (S/cm). Erinevat tüüpi juhtivatel polümeeridel, nagu polüaniliin, polüpürrool või polütiofeen, on olulisi erinevusi juhtivuses, mida tavaliselt reguleeritakse dopingu või redokstöötlusega. Elektrijuhtivust mõjutavad polümeeri molekulaarahela korrapärasus, dopinguaste ja töötlemistingimused; seetõttu on ettevalmistamise ja pealekandmise ajal vajalik sünteesiprotsessi täpne juhtimine, et tagada ühtlane ja stabiilne jõudlus.
Lisaks elektrijuhtivusele on juhtivate polümeeride termiline stabiilsus ja mehaanilised omadused ka peamised tehnilised parameetrid. Termiline stabiilsus määratakse tavaliselt termogravimeetrilise analüüsi (TGA) ja diferentsiaalse skaneeriva kalorimeetria (DSC) abil, mis peegeldab polümeeri jõudluse säilimist kõrgel temperatuuril või pikaajalisel kasutamisel. Mehaanilised omadused hõlmavad tõmbetugevust, pikenemist ja painduvust; need näitajad mõjutavad otseselt juhtivate polümeeride sobivust paindlikes elektroonikaseadmetes, andurites või kantavates seadmetes. Kui suure elektrijuhtivusega materjalil puudub piisav mehaaniline tugevus, võib see töötlemise või kasutamise käigus puruneda või maha kooruda. Seetõttu tuleb materjali kujundamisel leida tasakaal elektrijuhtivuse ja mehaaniliste omaduste vahel.
